ARVUSTUS: Raamat maast ja inimestest, mis on nii ligidal ja samas nii kauged

Mina olen suur „Minu“ sarja fänn. Alguse sai see Epp Petrone enda Ameerika elust kirjutavast raamatust. Minu rõõmuks on uusi sarja raamatuid ilmunud tihedasti. Ma isegi ei oska seda fenomeni lahti seletada, miks nad mulle meeldivad. Osaliselt on see seotud kindlasti sellega, et sa näed, kui palju toredaid Eestlasi tegelikult olemas on, kellest sa ehk muidu ei teaks midagi. Teine osa, mis kindlasti lummab antud raamatutes on see tekkiv side, mis areneb teise inimese elust lugedes. Ma lähen tegelase ellu nii sisse, nagu elaksin seda elu ise. Ehk sellepärast mulle meeldibki neid õhtuti, peale pikka tööpäeva lugeda. Kergesti endasse haarav lugu viib mõtted kõigest muust eemale. Võib-olla kunagi pisut mõtlematult kirjutasin, et need raamatud on sobivad õhtujuttudeks. Tookord jäi see mõte rohkem lahti selgitamata. Mõeldud oli see positiivses mõttes. Võtad raamatu õhtul ja unustad kõik argimured. Lähed täiesti teise maale ja teise inimese ellu.

Minu Soome“ on seni loetud sarjast ehk kõige eristuvam. Seda eelkõige oma sügavusega. Paljudele nähtustele ja käitumistele on autor otsinud põhjuse, et miks see ikkagi nii on. Näiteks rabas mind sellel aastal jälle pikemalt väljaspool Eestis elades teadmine, et lõunamaalaste põhilised naljad Eestlaste üle käib meie aegluse kohta. Olin siiralt üllatunud ja mõtisklesin nädalaid selle üle, miks või kust see tuleb. Kaja lahendas selle probleemi minu jaoks lihtsa kergusega. Seda tulenevalt Soomlaste eripärast, et nemad ka ei torma ega rahmi tühja, sest külmal ajal tuleb enda energiat säästa. See lihtne selgitus mul endal tookord pähe ei turgatanud. Kindlasti on selles oma sügav tõde sees.

Teise asjana, mis mulle väga meeldis on just Soomlaste ja Eestlaste erinevate käitumiste analüüs. Tundub, et me oleme ju nii lähedased, aga ikkagi nii erinevad. Selle mõistmiseks pead sa aga süvenema maa ajaloolisse ja looduslikku eripärasse. Pisikesed võrdlused näiteks Eestlaste puu austamisse või Soomlaste metsa lembus on ehk raamatu kontekstis pisike nüanss, aga minule pikaks ajaks kummitama jäänud mõttetera. Just see teebki selle raamatu minu jaoks nii väärtuslikuks. Palju pisikesi mõtteid ja detaile, mille üle jään veel kauaks mõtisklema.

Eriliseks teeb selle raamatu ka kindlasti see, et autor on jätkuvalt seotud ka Eestimaaga. Seda armast kodumaa igatsust on kokku võetud ilusa lausega: „Kummaline on, et pikka aega kodust eemal olles hakkad koduste asjadele vaatama hoopis teise pilguga – tabama nüansse, millele enne tähelepanu ei pööranud, märkama detaile, mis kodus olles kunagi silma ei hakanud.

Raamatu tegi minu jaoks ka väga huvitavaks kirjeldused Soome ülikoolist, kus autor töötab. Võrdlused, kuidas käib õpe seal ja meil. Samuti sisemine läbisaamine erinevate inimeste vahel. Kuidagi rahustav on kohe lugeda, et töötad, kus sa töötad – mured on kollektiivides ikka samad. Lihtsalt inimesed, lähtuvalt oma taustast, lahendavad neid erinevalt.

Samuti meeldis mulle raamatu juures ilusate Soome maastikkude ja ilma eripära kirjeldused. Olen vist viimane eestlane, kes ei ole Soomes käinud. Ammu on südamesopis soov minna seda maad avastama, just tema looduse pärast. Nüüd peale raamatu läbilugemist on kindel plaan see teekond ette võtta ja seda septembri viimasel nädalavahetusel, kui sügisvärvide mäng pidi eriliselt ilus olema.

Minu Soome“ on tõeliselt muhe lugemine. Sõna, mida autor ise kasutab mitmel korral asjade kokkuvõtvaks kirjelduseks.