ARVUSTUS: Kuristik rukkis ehk miks ma ei taha suureks saada |
||
| J. D. Salinger Kuristik rukkis. Kirjastus Avita, 2005 | ||
| Postitas Kai Saareli, 23.11.2009 | Vaadatud (1926) 1 arvamus | |
Kui mainisin, et hakkan lugema J.D. Salinger´i teost „Kuristik rukkis“, ütlesid mulle mitmed tuttavad, et see on masendav raamat ja kui mul vähegi võimalik, võiksin selle lugemata jätta. Selle peategelane olevat täiesti negatiivselt meelestatud teismeline, kes vihkab kõike ja kõiki. Raamat on teismelise poisi Holden Caulfield´i mina-jutustus. Holdeni suhtumine ümbritsevasse tundub arusaadavaks muutuvat juba esimestel lehekülgedel-ta vihkab oma kooli, koolikaaslasi ja üldiselt kogu maailma. Jääb mulje, nagu oleks tegemist ärahellitatud, üsna rikaste vanemate võsukesega, kes näitab sellise maailmavaatega oma üleolekut ümbritsevast. Tegelikult häirib protagonisti maailma valskus, ta ei pea end sugugi teistest paremaks, ent vähemalt mõistab, et ühiskond (vähemalt selline, mida tema näeb), vajaks muudatusi. Jutustuse arenedes tutvustab Holden lugejale erinevaid inimesi, kohtub nendega, näitab, kuidas ta siiski püüab ühiskonda sobituda, käitudes nii, nagu temalt oodatakse. Samas tunnistab ta, et maailm pole nii hukas- tema elus on ka talle peaaegu meeldivaid inimesi, nagu näiteks tema väikeõde, vend (kuigi too läks Hollywood´i „prostituudiks“), mõnikord ka vanemad. Holdenit häirivadki enim täiskasvanud, kes on maailma tema jaoks vastuvõetamatuks muutnud. Tundub, et ta ei taha ka ise suureks saada, kartes muutuda samasuguseks võltsiks teesklejaks. Neile, kes ootavad teosest minategelase eneseleidmise lugu, peavad pettuma- seda siin pole. Siiski, teose lõpulehekülgedel on Holden muutunud veidi leplikumaks ja tõdeb: „Aga kindel on see, et tunnen puudust kõigi järele, kellest jutustasin“, kuid üldiselt jääb tema suhtumine samaks. Usun, et asi pole lihtsalt selles, et ta on teismeline, vaid selles, et ta oskab maailma „näha“ ja ei taha muutuda üldise arvamuse ja kehtestatud korra orjaks. Salinger suutis läbi Holdeni mind taas kord mõtlema panna selle üle, kas selline kord ja kohati naeruväärsed kirjutamata reeglid ühiskonnas on ikka pimesi täitmiseks või võiksid inimesed rohkem enda minal paista lasta ja käituda impulsiivsemalt (seni, kui nad teistele liiga ei tee). Lugege ja mõelge ka teie!





Nõustun, et esimese pilguga hindasin peategelast valesti ning et tegelikult oli tegemist yksildase isikuga, kes teadis, et maailm töötab valesti, kuid ei osanud midagi ette võtta. Ja lugeda soovitan seda kindlasti, mõtlemisainet jätkub!