ARVUSTUS: Eelkõige siiski isiklik olukirjeldus

Tuleb kohe öelda, et mina olen tõesti õige inimene seda raamatut arvustama. Eelkõige seetõttu, et ma kohe üldse ei salli seda usinalt kultiveeritavat multikultuursust ning ka seepärast, et üldiselt on moslemid mulle sümpaatsed.

Alustama peaks vast sellest, et kasutan teadlikult sõna «moslem». Jah, ma tean, et eesti keeles juurutatakse viimasel ajal sõna «muslim», aga sellise muutuse taga ei näi olevat muud kui vaid pisuke oletus, et nii oleks õigem ning suur himu taaskord kellegi ees lömitada ja keeleteadus poliitilise(lt korrektse)ks muuta.

Jah, see minu sümpaatia moslemite asjus põhineb eelkõige emotsioonidel ning võibolla ka vähestel teadmistel moslemite ja araabiamaailma asjus. Mulle lihtsalt meeldivad rahvad ja riigid, kel on püsiväärtused paigas. Niisamamoodi meeldivad mulle ka juudid ja nende riik. Meeldimine ei summuta muidugi mu eestlaslikult rammusat kriitikameelt.

Kätlin Hommik-Mrabte raamat «Minu Maroko» võiks samahästi kanda ka pealkirja «Minu islam» või «Minu usk», sest eelkõige on tegu maailma ja Maroko näitamisega uskliku inimese silme läbi. Ma ei ütle, et selline lähenemisnurk oleks halb või vale, aga tõe huvides tuleb märkida, et autori jaoks on esikohal islam ning kõik muu tuleneb sellest.

Kui autor ütleb südamliku sõna, siis ütleb ta selle pigem islami või moslemi või araabiamaailma elukorralduse kohta ... n-ö valgete või valge maailma kohta autoril südamlikke sõnu aga napib. Jah, autor on irooniline uusmoslemite asjus, autor kritiseerib Kuveiti, aga need on pigem üksikjuhtumid selles lõputa kiidulaulus islamile.

Võimalik, et kui Kätlin Hommik-Mrabte oleks osavam kirjutaja, et siis see kiidulaul islamile ei häiriks. Raamatu «Minu Maroko» suurimaid puudusi on konspektiivsus – et üldiselt on tekst pigem selline kuiv skelett. Kui aga islam ja moslemid mängu tulevad, siis ilmub kohemaid liha luudele, tekst muutub mahlakamaks, autori tähelepanekud ehedamaks ja nutikamaks. Ma olen üsna veendunud, et autor säherdust hüplikkust ei planeerinud, et pigem on siiski «süü» kirjutaja kogenematuses.

Kordan veelkord, et mul pole midagi islami ja moslemite vastu, aga raamatu parimad leheküljed on minu jaoks siiski need, kus Maroko elu-olu kirjeldatakse lihtsalt inimlikust vaatepunktist. Näiteks autori äi, äia suhtumine lastesse ja nende suhtumises õppimisse, äia vanemate olme. Või siis Fatima ja tema elamise kirjeldus. Minu jaoks olid raamatu kõrgpunktid just need leheküljed ning sellistel hetkedel kadus minust see pidev tõrges hoiak kirjutatu suhtes.

Kätlin Hommik-Mrabte autorina oli raamatu raskuspunkti asetanud siiski kahe kultuuri võrdlemisele ja kultuurikonfliktile kui sellisele. Jah, seda kõike raamatus oli ning ma sain teada hulga asju, mida ma varem ei teadnud. Miinuseks selle kõige juures aga asjaolu, et teatav lõplik üldistus ja kokkuvõtte jäi minu jaoks puudu, et raamat oli kui üksikjuhtumite ja faktide loetelu ning loeteluks see ka jäi.

Võimalik, et raamat pidigi olema selline kergekaaluline ja nentiv, et selline ongi selle Minu-sarja formaat. Ei tea, sest «Minu Maroko» on esimene raamat sellest sarjast, mida ma lugesin. Võibolla oleks pidanud esimesena lugema mõne sellise autori raamatut, kelle kirjatükke ka varem on loetud, et siis oleks olnud võrdlusmomenti.

Kindlasti ei ole «Minu Maroko» inimesele, kes tahab saada praktilisi näpunäiteid enne Maroko-reisi. Selliselt lugedes on raamat ilmselge pettumus ning üks mu sõpru sellise pettumuse osaks ka sai. Samas polnud mu sõbral valikut, sest suure linna raamatupoes oli «Minu Maroko» ainus raamat, mis eesti ja inglise keeles selle riigi kohta saada oli. Et parem siis see, kui mitte midagi...

«Minu Maroko» on pisut mõtisklev ja ääretult isiklik olukirjeldus. Olukorras aga, kus islam ja moslemid võrduvad eelkõige vaid pommivöödega tüüpidega, sellises olukorras on ka selline raamat enam kui vajalik.