EKSPEDITSIOON KÖÖKI JA AEDA: Mullal on au tutvustada uusi andmeid uurimustööst teemal, keda küpsetati ja keda istutati, kui palju gaasi kulus ja mitu kokka piparkoogi kallal askeldas. Tere tulemast reichi!
Muld ehmatas algul päris ära, kuna pealkiri annab justkui märku, et keegi on teinud oma riigist või vähemalt aiast uue kolmanda reichi ja kaugel ei ole enam aeg, mil bussis reisisaatjat kohates peab parema käe taeva poole sirutama ja röögatama: „Hitler tarvis!“ (Tõsi, reisisaatja jaoks on kogu aeg Hitler tarvis olnud.)
Aga ei. Lihtsalt veel üks uurimus natsisaksamaast – ja ehkki tahaks karjuda „Igav-igav!“ silme ees vänderdamas kõik 6 hitlerlikus köögis ahjuaetud juuti, pole see ometi igav mitte. Muld ei mäletagi, et ta oleks korraga lugenud nii palju mingi nähtuse põhjustest ja nii vähe tagajärgedest. See teeb raamatu väärtuslikuks ning annab mõtlemisainet. Samuti puudub kaante vahel nutt, hala, soig ja ine kurjuse olemusest, millega hitlerismi kajastajad tavaliselt nii meisterlikult esinevad, sitased pisarad mööda roojaseid põski alla nirisemas.
Burleigh on aru saanud asja olemusest: Saksamaa perse keeramise peaarhitektid polnud üldse võimelised aru saama, et nässu keeratakse riik pluss kogu kontinent jumal teab mitmesaja miljoni inimesega. Nemad võtsid ikkagi asja nagu köögis jahuga mängivad vanaprouad, maastikukujundajad või aednikud. Mullale näiteks meenus paugupealt Nõukogude Liit, kes alustas samasuguse eksperimendiga oma 15 aastat varem. Samuti meenus, et selles riigis otsiti suure vaevaga üles Siberi kõige lollim mees seltsimees
Trofim Lõssenko ning tehti tast kuulus akadeemik, kes peksis sihukest segast, et vähe pole. Selliste aednike teguviis andis üleüldist märku, mismoodi asju aeti mitte ainult porgandipeenral, vaid kogu kontinendil. Seltsimees Lõssenko väitis kaljukindlalt, et kuusest saab kerge vaevaga õunapuu või kadakast kartuli, tarvis ainult õigele laiuskraadile istutada, piisavalt jalaga anda ning ideoloogiliselt õigeid artikleid ette lugeda.
Sedasama tehti teatavasti ka inimestega nii N. Liidus kui reichis, üks lõputu ümberistutamine, võsude pookimine ja katsetamine käis täie innuga – täpselt nagu täna neegertelekokkade kokkutulekul mingis USA telekanalis, kui nad üritavad valmistada oma vanaisa salajase retsepti järgi suguvõsa roogasid, enamasti mudast, kõrkjatest ja veel millestki, mis kasvab eiteakus.
Üldse on diktatuuri, aianduse ja kokanduse vahel palju huvitavaid seoseid. Anna Ahmatova nimetas stalinlikku režiimi kuni 1929. aastani „vegetarseks“, kuna see polnud veel eriti palju inimesi õgima hakanud. Stalin aga oli meil teatavasti suur aednik. Hitleril jälle oli kõht korrast ära ja ta sõi kaalikat nii et vuntsid sitased, kolmanda reichi ülemaednik Himmler aga keerutas 30ndate piltidel käes ilusat tulpi. Tere tulemast aiandusriikide ja sealt võrsuvate taimetoitlastest kasvuhoone direktorite rüppe!
